Üks üksik poeet istub mõtiskledes öös, 
pea kohal taevas, täis siniseid jutte, 
ta leiab end uneledes sügavas töös- 
panemas kirja õhtute salajutte. 

Õhtud jutustavad hellast armastuse ilust, 
ohkab poeet igatsevalt ja tasa, 
ta avastab, et ööd räägivadki Sinust 
ning ta heidab mõtiskledes pilgu maha. 

Õhtud lohutavad ja trööstivad sõpra: 
"Tea, et Ta praegu näeb und just sinust!" 
ja poeet leidis lootuskiire, nii hapra, 
kas tõesti mõtleb Ta samamoodi ka minust?! 

Ja nii istub üks poeet mõtiskledes öös, 
pea kohal taevas, täis siniseid jutte, 
näeb nii palju lummavat ta selles öös, 
et ei kuule enam pooligi salajutte.