Langeb lund, kui valget maagiat, 
merelained kallast uhuvad, 
Su sõnad, need on maagia, 
mis mu hinge jõuavad. 
Mu kaunis luuletaja... 
ütlemata palju õnne on mu hinge sees. 
Sa imeliste tunnete maalija. 
Nüüd ahmin õhku, ses talve aimduses, 
ma ahmin mere hõngu ja Su luulet 
ja ahmin kõike ilu ses õndsuses 
ja elu ja armastust...ei enam vaiki mu huuled! 
Oh, pea käib ringi sest imetlusest, 
süda taob nii, et rind on valus. 
Poleks uskund, et sest elust eest 
võib leida õnne, mis nii magus. 
Hing kisendamas rõõmust. 
Hüüab hääl mu unistuste ulma. 
Justkui joobund une sõõmust, 
vaikselt hääl mind tagasi toob siia ilma, 
talle ulatan ma oma käe 
ning vaatan talle silma 
ja anun...palun jää! 

*Kaunile luuletajale*