Päike on loojunud ja hämar on ilm, 
keset aasa kasvab väike kask, 
vaevu, vaevu seletab veel silm, 
kuid tead, et eemal on tuules kõikuv kask. 

Rändavad hallid pilved vaikides üle taeva, 
mustab mets ja sahistab salajuttu, 
ülalt lendav vihm end mulda kaevab, 
end maapõue peidab imeruttu. 

Ähvardavalt puhub tuul rohu kohal, 
on kuulda üht häält läbi õhtu, 
mets küll arglikult veel vastu kohab, 
kuid karjud hingest:"Vabadus!" Sa õhku. 

*Mälestades Urmas Alenderit*