Mu süda see on minu nõrkus, 
ta Sind armastab ju, kullake, 
kuid Sinu süda tõrkus, 
oh iludus, kulla kallike.... 

Mu hing veel alles valu teeb, 
ei kao nii pea see, kullake. 
Su silmesse ma upun veel 
ehk oma pisaraisse, kallike. 

On minu saatus olla tasa 
ehk käia sama rasket rada... 
kes kõige raskem luuletaja - 
üks helin, ülim kannataja. 

Ei ikka maga, ei ela ka, 
veel rahutus mind hammustab, 
ei unista, ei luuleta. 
Su olemus mind hullutab. 

Kuis tahaks hõisata ma ilmale, 
kuis armastan Sind, kullake! 
Kuis oled minu silmale 
puhkus - ilus uni, kallike! 

Ma laulsin kõrgel, südamest! 
Nüüd vait on jäänud linnuke, 
vaid oigab luule valudest, 
katkiselt kriiksub ta, kullake. 

Ei õnnelikum ole olnud ma, 
kui Sinust lauldes, kullake! 
ei õnnetum ole olnud ma 
kui nüüd Sinuta, mu kallike!!