Üksi ja kurvameelne, 
kõik on pime ja külm. 
Jäi õnneraasuke mu teele, 
et valusam oleks nüüd. 

Mõttetu näib elu 
ja nutt on kurgus, 
olen kui kellegi lelu, 
on parem olla surnud. 

Ei kuule enam Su sõnu, 
on vaikus nii valus, 
vandusin olla vaid Sinu, 
seda needust nüüd talun. 

Ei näe Su naeratavat pilku, 
silmis pisarad, on pime. 
Otsin eluvalgus vilku, 
ei seda leia, pole ime. 

Sa tulid ja läksid 
ja mina armastan, 
mu südame läitsid 
ja läksid, kurvastan. 

Üksi ja kurvameelne, 
on nii valus... 
kõiki neid elukeerde, 
vaevalt veel talun...