Su luule lendab juba üle mere, 
miks seisad sina ikka siin? 
Vaid üks samm viib su elu merre, 
nii lähedal on ju silmapiir... 

Nii mere kaldal nõutult seisad, 
sa armastaja, räsit' hing, 
üks tõotus huulil jäänud seisma... 
kas siis surm on sinu armastuse hind? 

Miks siis ei lähe, oled arg? 
Miski jääb ju siia maha... 
valu on suur, oled juba märg 
ent veel hetke vaatad enda taha... 

Ei miskit, vaid armastuse valus kaja... 
vesi on külm, kergelt jääs... 
hing saab täis, on siis seda vaja?! 
Ei ole see ju mingi väljapääs. 

See oleks lõpp sel okkalisel rajal. 
Silmad vees sa juba saadki veeks... 
lootus oleks see, mis nüüd jääkski maha! 
Ei! Lähed koju, keedad kuuma teed...