Puud on paljad ja vihmasadu. 
Valitseb väljas mu igatsus. 
Päikese suult on naeratus kadund, 
tulnud mu silmi. Imetlus. 

Vaikselt küünlavalgel luulega 
armastan ja imetlen ma Sind 
ning Sina väljas tuulega 
aina võlud ja kutsud mind. 

Oh, metsik meelitaja, jahe 
on Sinu hinguse tuul, 
ent seda suurem on mu tahe, 
tunda vihma oma katkisel suul. 

Kui siis toasoojast välja ruttan, 
et Sind emmata, mu kallis, 
Sa taas eemale mind tõukad 
ja mu pisarad muudad kristalliks. 

Ma jälle väljas, lumevangis...