Elasin ma igavat elu 
ja ohkasin nii raskelt aina. 
Ootamatult tekkis melu 
ning miski minu hinge painas. 

Süttis mus leek rahutu ja kuum, 
sest põlesid Su silmad ja metsik süda 
ning peagi paisus leegi tuum 
nii, et talitseda ei suutnud ma seda. 

Siis ma ükskord karjatasin valust, 
Sina aga kohkusid ja jooksid ära. 
Nüüd ma päevast päeva aina palun, 
et suudaks ma leegi suruda maha...