Jäine tuul paitab valget maad 
ja õhku tõusevad helbed. 
Igatsus vaevab südant ja pead, 
sest Su puuted oleks ju malbed. 

Päikene on võetud pilvede vangi 
ja helveste sära on kõle, 
mina olen igatsuse vangis 
ning see üksindus on tõesti kole. 

Tahaksin ma kohata taas Sind, 
ent tean, et pööraksid pilgu ära. 
Kas ikka pelgad Sa mind 
ja taas surud silmad maha? 

Oled ammu juba lahkunud siit 
ja võlud süütult teisi maailmi, 
kuid sellised tunded valdavad mind 
ning pesevad mu nukraid sinisilmi.