Sajab õrna vihma, 
mis mind vaikselt rahustab, 
ei tuppa minna tihka, 
sest vihm mind tihti ei külasta. 

Vihmasadu ägeneb, 
kurba igatsust see jahutab, 
ei ma ikka tagane, 
vaid selle järgi janunen. 

Ma viskun põlvili maha 
ja vabastan riietest rinna, 
aina enam ja enam seda tahan 
ja ei suudagi ära minna. 

Mu süda peksab vastu rinda 
ja vihmasadu peagi lakkab, 
nii veider on seda tunda, 
kuid rind rõõmust jälle rõkkab.