Istun nukralt vaikses toas 
ja leian end meenutamas, 
mul pole olla hea siin toas, 
vanade asjade üle mõtisklemas. 

Tahaks minna tagasi ma ajas, 
olla mälestuste kodus, 
siis kui keegi mind veel vajas, 
kuhu see kaunis aeg küll kadus? 

Mõtteis näen ma seda aega, 
mil õnnepisaraid ma valan, 
nüüd on aga palju vaeva, 
sest Sind ma ikka aina vajan. 

Taas nukrasse masendusse vajun, 
tahaks olla jälle kodus, 
endist armuvalu tajun, 
kuhu see kaunis aeg küll kadus?