Käes on ammu juba õhtu 
ja on kottpime, 
kripeldus on vaevamas mu kõhtu 
ja und ei tule ega tule. 

Siiski üritan ja sulen silmad 
ning loodan peagi uinuda, 
mõtted kõik on juba tuimad, 
kuid siiski raske uinuda. 

Ühel väiksel talu õuel 
istub murul kena neiu, 
värvid kõrval, paber põlvel, 
sellist pilti palju ei leidu. 

Minul siiski ette tuli, 
kuid ei saanud mitte märgata, 
et see on siiski kõigest uni, 
millest ei soovi enam ärgata.