Ta liivakella kuju taamal aiman,
kiirelt läheneb ta särtsakas sarm.
Ma põgenemas ennast jälle arvan,
kuid taas naelutatud on mu samm.

Need kütkestavad kassisilmad -
ta pilk nii kaval on ja kelmikas!
Taas must rahu ja kindlus kaovad,
kuid need silmad... - mu rõõmu allikas!

Ta tervituseks lausub paar sõna...
- kergelt sassis soeng tal,
suudan mõelda, et kui kaunis nina...-
ning siis ta juba läheb seal.

Veel mitu korda sosistan ta nime,
ta naeratust ma meenutuses näen.
Toibun unistustest siis, kui juba pime.
Kui vaid homme oleks sama ilus päev!