Iseennast ma tunnen Tas ära 
ent võõras on nägemuste kaja 
ja põletaks ka sõrmed ära 
kui tunda Ta lähedust tahaks... 

Iseennast ei tunne ma ära, 
on kadunud mõistuse sära, 
on südames armastuse kära, 
ma täna Ta hinge sain näha. 

Iseennast ma tunnen Tas ära, 
nii võrratult iseseisev ja vaba 
ent mul puudub Ta südikuse sära 
ehk olen liiga vaikne ja vaga...?