Nii üksik ja kasin mu luule 
ja hingedki koos ei kõla, 
ei keegi mu karjeid kuule, 
neile kauge selle sumbuv kõla. 

Nii tugev mu rinnus on valu, 
et hinge tahaks rebida seest, 
ei enam ma kedagi palu, 
kohe lahti saan kurbuse keest. 

Mul jõudu vaid viimaseks sõnaks 
enne kui kildudeks puruneb rind, 
nii rõhuv on see taevalik sõna, 
lõhkedes karjatabki "Sina!" mu rind.