Vaikus sosistab üksikust tammepuu lehest, 
tuul pillub teda kiuslikult ringi. 
Vaikus jutustab veel ühest luuletajast mehest, 
kes ei ole lihtsalt mingi, 
vaid tundeline, kel kahju sellest lehest. 

Mees jälgib seda lehte, nii habrast, 
ta näeks seal tuules nagu iseennast. 
Leht kadus ja ilma jäi ta ainsast sõbrast, 
jäänud talle vaid luule, mis kõneleb armastusest hellast.