Ma istun üksi väljas, kuuvalge öö, 
mõtlen vaid Sinust sel surmaval ööl, 
miks Sinuga olla, ma koos küll ei saa, 
enam elada ei taha ilma Sinuta ma. 

Siis vihiseb kuul ja haavata saan, 
kuid nüüd tuled Sa, ellu ärkan taas ma, 
Sa keset sõjamöllu kummardad mu kohal 
ja lubad leida meile imelise elukoha. 

Nüüd lahkudki Sa ja kehas valu mul taas, 
ma sulen silmad ning leban üksinda maas, 
mu kehast läin'd on hing sel surmaval ööl, 
jäin ilma ma elust, kuid ilus oli, kuuvalge öö.