Mäslev meri ja tormine rand, 
puudel mulda on jäänud vaid kand, 
nüüd tuled Sa ning ärkab muld, 
taimed säravad kaunimalt kui kuld. 

Su juuksed lehvivad ses õrnas tuules 
ja jalgu hellitavad kastepiisakeste huuled, 
Su silmad on nii imelised ning siirad 
näed asju, mida peidan ma nii kiivalt. 

Kuid siis nii järsku Sa kadusid, 
kõik lilled ja puud udus hajusid. 
Kas olid Sa ainult mu silmapete 
või haldjas, kes ilmus minu ette, 
et taas võiksin uskuda armastusse?