Ta kõnnib kergelt, vaikides,
silmad maas, pilk naeratab,
vist ise eemal mõtetes,
kord jälle naeru turtsatab.

Ta lendab vaevu, haavunult,
pilk kaugusse tardunud,
kord hüüab jälle joobunult,
taas ilust meel on hardunud.

Ta on mull' armas lõpmata,
ta eest ma elu anda võiks,
ta on mull' armas lõpmata -
mu luule, ta on mu südameks.