Üks tunne ripub taeva all, 
üks hingus hiilib aasa peal. 
Õhtu hämaras, sel vaiksel a'al, 
taas rinnust kinni hoidma pean. 

Kui uduloor nad hõljuvad, 
mu üksindusse ujuvad, 
nii lummavad on nad, 
mind imetlusse kannavad. 

Ent mu rinnus pole enam ruumi, 
seda valusasti tunnen, tean. 
On tundeid palju, on suuri... 
sestap ekslevadki nad 
taeva all ja aasa peal.