Tuli kurbus ja agoonias karjus süda.
Tunne, nagu laine, käis mul üle pea,
ikka kurvaks teen ma ei tea keda
ning pisarais siis hingest karjun ma!!

Nõrkenuna, justkui alles sündind,
värisen ja luulet loon siis taas.
Seisan üksi vaikuses ja nõnda Sind
ma anun, taas mu muusaks saa!