Kui me südames on miski või siis keegi,
miks lihtsalt salgame siis seda
ning sellest üldse välja ei teegi
ja astume vaid endist, sissekäidud rada?

Miks vaikime, kui tantsimas on pilgud
- me nõrkesime, kui ta meie ees seisis -
ja vaikselt ohkame siis hiljem tasahilju?
...ei teagi, kas manitsen ma ennast või siis teisi.