Kummaliselt äkki lakkanud on linnulaul,
vaikides õhtu mind igatsusse viib,
toanurgas seisab väike tühi laud,
kui tume vari käib mu üle kurvastuse tiib.

Silmis vahetuvad mälestuste pildid,
Su naeratus mul meeles veel on küll.
Sulle mõtteis ühe suudluse ma kingin,
jah, tunnen ikka sama veel ma küll.

Sumbub Su naer ja kaob mälestuste sattu,
ei taha sest loobuda, uni võta mind ruttu!
Võta enne, kui hing kurvastusse mattub!
Sind näeks ma taas, kui vajuks unistuste uttu...