Istud tõsiselt, sall üle õla,
pilk jälgimas mööduvaid puid
ja ei teagi, et eemal mina
Su silmist püüan sädemeid.

Rong sõidab ja sõidab ning nõnda
kaob aeg ja igasugu taju,
kergelt sassis Su juuksed ja mina
üha enam Su silmisse vajun.

Kui pöörad oma kuldse sära
mu poole ja uinud siis,
ma vaikin... ja sellepärast,
näen und Sinust alati.