Mu südames heliseb üks laul, 
see laul laulab vaid Sinust. 
Värske nagu hommikuhalla aur, 
on võtmas jõudu mu valusast rinnust. 

Ja see laul ei mahu enam minusse 
ning voolab välja sõnadeks 
ning mu silmist sinab Su silmisse, 
tunnen, sellest jääb veel väheseks... 

Ah, see tohutu läheduse lembus 
ja igatsuse vaikiv ootus... 
ka mattes, see laul ei lämbu, 
veel homsesse kannab teda lootus!