On uue päeva algustunnid 
hing rahutuna pummeldab, 
mis mind küll nõnda sunnib, 
sunnib ärkvel olema? 

Veel pärani mu igatsevad silmad, 
üle huulte langeb rõhuvraske ohe. 
Oleksin kui miskist kaunist jäänud ilma, 
miskist, mida senini mul pole. 

Oh seda armastuse igatsevat valu, 
teadmatuses elada on piin. 
Kaua seda küll veel talun? 
Juba koidab...olen ikka siin!