Langeb taevast õrna valget lund, 
lumelille puudutus on hell... 
näeksin nagu imekaunist und, 
helisemas õnnest hingekell 

iga helves kandmas Sinu headust 
Sinu ilu meenutavad nad 
igas puutes tunnen Sinu soojust 
luuleliselt hõljuvad ju nad 

väikses pargis istun, imetlen 
igas lumehelbes naerad Sa 
Sinust mõtlen, jälle unelen 
ning lumi katab maa...vaikiva iluga 

pööran pilgu üles, laternale, puule 
langeb helbeid näole, sulen silmad 
lendleb osa neist vaikselt suule... 
seda suudlust oodand olen ma...