On unistusi täis maailm, 
on tähistaevas, on kuldne kuu... 
kõike ilu ei suuda haarata silm, 
kõrvu ei ulatu sõnad Su suust. 
Ent ma tean, oled olemas seal, 
kus kasvab ilus üksik puu 
ja ma mõtisklen, ma tean! 
Ei ole nii armas miski muu, 
kui puu all istumas, rohu peal 
Sa ja laulmas kaunist viit, 
mida kuulmast ei väsiks ma eal. 
Kui vaid ei lahkuks Sa siit, 
oma laule lausuks siis Sulle, 
nii, et ahetaks laaned ja niit 
ning embaks Sind enese sülle, 
et koos tervitada koidukiirt, 
mis nagu soe suudlus mulle 
annaks luulele mul tiivad 
ja leekivaid tundeid südametulle, 
mis mind unistustes unistusse viivad 
ja seda koos Sinuga vaid, 
kui Su pilkki mind hellalt riivab... 
oleks ma õnnelik mu neid!