On tähistaevas ja kuldne kuu, 
unetuna unustanud olen end 
vaatama kuis kuuvalgel üksik puu 
lumehelbeis ehtimas on end. 

Avastan, et hõbetaevas päris jääs, 
sinna maaliks oma südame, sooja 
ja kui Sind sealt tema näeks, 
külmal õhtul oleks Sulle sooja tooja. 

Magus igatsus rahutuna tuksub, 
ei armastus sel lase surra. 
Sust unistab, Sind kutsub, 
alles hommikul väsimus ta murrab...