Istun väikese järve kaldal, 
kuhu tõi mind üks metsatee 
ning ma enam oodata ei malda, 
millal Sindki siia juhatab see. 

Et me võiksime kasta end vette 
ja tunda alastusest mõnu, 
pärast anda end päikese kätte, 
et nautida soojust ja rõõmu. 

Meid uimastab kadakate hingus 
ja me langeme joobunult maha, 
meid kõditab õnnehelk rinnus 
nii, et enam siit tõusta ei taha. 

Sa oled hingelt nii siiras ja vaba, 
mind hullutavalt lummab see, 
Su kaisus veel olla ma tahan, 
kuid hommik viib lahku me tee. 

Tulen ikka tagasi ma siia 
ja leban meenutades maas, 
kas tuled Sinagi veel siia 
ning kuuvalgel armastame taas?