Rändan, rändan mööda lõputut teed 
ja kohtan haldjaid ja ingleid, 
nii tummalt särabki mu elutee 
ja kurbus vaikselt poeb hinge. 

Ma otsin ja avastan, 
kuid leidmata jääb see, 
mida elu armastab 
ja mis minuga imet teeb. 

Nüüd mõistan, et ei vaja ambroosiat, 
see ju igaveselt tuimestab, 
vajan enda kõrvale poeesiat, 
see kogu valu, rõõmu tunnetab.