Miks vajame me teiste tähelepanu 
ja rahu ning vaikust me ei anu, 
miks elame me teiste ees, 
mitte aga endale ja enda sees? 

Miks kõigil on vaja teada teiste elu 
ja ainult himustada võõrast lelu, 
millega ise ei osata paremat teha, 
olgu see siis armastus, raha või keha? 

Miks elame me kõik, nii, ühist elu 
ning elu on teater, mida saadab menu, 
me teeme seda, mis publikule meeldib 
ja ühiselt, isegi kui ise seda ei seedi? 

Miks kistakse meid alasti, laval, kõigi ees 
ja armutult meid piinatakse nii, et kustub meel? 
Sest ise oleme ju valinud me selle kurva tee 
ning ei midagi me selle peatamiseks tee.